20. nädal - tagasi koju

Hei.

Saingi kirjutada number 20 oma blogipostituste raja külge. Kakskümmend nädalat rõõmu, kahtlusi, ovatsioone, läbikukkumisi, uusi sõpru ja mälestusi. Viimased koosistumised tuttavatega on peaaegu tehtud ning nüüd võib muljed kokku võtta.

"Lammutades Belgiat" - see pealkiri ei tähendanud midagi dekonstruktiivset. Üritasin sellega kokku võtta oma plaane siin. Eesmärgiks oli võtta sellest viiest kuust kõik, mis võtta andis. Näha riiki, luua uusi tutvusi, lõbutseda ja tuupida nii palju kui võimalik, teha vigu ja neist õppida, luua mälestusi. See viimane sõna võtab minu siinsed kogemused hästi kokku - mälestused.

Kui ma siia saabusin siis kõik oli täpselt nii nagu ma kõige esimeses postituses kirjeldasin. Täielik pea ees vettehüpe, nii mugavustsoonist välja kui olla saab. Oi kui mõnus oleks olnud need viis kuud Eestis olla, näha esimest lund, pidada uusaastat ja jõule koos oma pere ja tuttavatega, eksida ära Rüütli baaride võrgustikku, kaduda ära tantuspõrandatele, magada koduses voodis. Kuid ei. Mul oli vaja väljakutset. Tegelikult, pole ma ikka veel aru saanud, mis mind taga ajab. Miks ma ei või lihtsalt leppida olukordadega nagu need on ja üritan neid muuta? Võib-olla on see midagi lapsepõlvest, võib-olla on gümnaasiumipõrgul siin oma roll. Ma ei tea, kuid millegipärast on mul pidevalt kange tahtmine enda piire proovile panna, muutuda, vältida stagnatsiooni. Egoistlik?- võimalik. Hullumeelne? - kindlasti :). Hinnangud jätan lähedaste teha.

Esimene kolmandik siin kulus sisseelamisele. Kuidas seadused, bussid, rongid töötavad. Millised on odavad, millised kallid toiduainete hinnad. Millised poed on head ja kus kõige parem sporti teha. Nagu ikka, eluks vajalik. Vahel mõtlesin küll, et see pagana Maslow oma püramiidiga oli ikka õigel raja küll. Selle esimese kolmandiku ajal sai kõige esimene sõprusringkond moodustatud. Meid on (las olla tegusõna olevikuvorm) siin umbes 50 ringis. Vist suutsin kõigiga rääkida. Sellest 50 inimesest sain umbes kolm lähedast sõpra, 5-6 head sõpra, umbes 15 kontakti 10 riigist ja paar vaenlast/mitteklappimist ka. Nagu Churchill ütles: "You have enemies? Good. That means you have stood up for something, sometime in your life."

Teine kolmandik kulus Belgia avastamisele. Sai käidud loomulikult Brüsselis (kolm korda isegi lõpuks :D), Antwerp' is, Ghent'is, Bruges'. Ära sai nähtud väga imelik sukkpükstes punkkontsert, vene jõusaal, loomaaed, Mechelen'i torn ja kanalid, tuuleveskid ja palju muud. Tulemus? 1.55 GB 925 pilti ehk roppumoodi mälestusi, mis oli täpselt see, mis ma otsisin.

Mis mõttes tihe liiklus?

Kui vahepeal tuli koduigatsus peale (ega ma ka päris titaanist ka tehtud pole) või hakkas Eesti keel ununema või oli motivatsiooniga raskem siis tuldi kodumaalt alati nõu ja jõuga appi. Need külaskäigud Eestist siia olid küll põgusad, kuid nad andsid jõudu edasi pingutada. Iga kord kui ma rongijaamas seisin ja lahkuvat lennujaamarongi saatsin siis mõtlesin, et varsti... varsti olen ka mina selle rongi peal ja allesjäänud nädalad ei tundunudki nii pikad enam olevat.

Viimane kolmandik ei olnud ajakirjanduslikult vist enam nii väga huvitav. Võitlesin oma vanade harjumustega ning pusisin eksamitega. Nagu võib-olla märkasite, jäi peomöllu järjest vähemaks. Selline harjumuslik rütm oli juba sisse tekkinud ning kõik pingutused läksid selle hoidmise peale. Jaanuarikuus püüdsin natuke jälle rohkem särtsu sisse tuua, mis oli eksamisessiooniga kustunud, kuid ega mul enam jaksu väga polnud. Isegi Ostendese' ei jõudnud nagu eelmine nädal lubasin. Lennukid jäid ka pildistamata. Sellest pole midagi, täitsa mõnus oli jalad seinale visata ja mitte midagi kasulikku teha. Mälestused- Pariis, Brüssel, Mechelen jt - nendest täitsa piisab. Ei usu, et ma jaksaks väga rohkem praegu vastu võtta ka.

Üks õige lammutus- (*köhh *köhh) paranduspilt ka

Kokkuvõtvalt pean ütlema, et kuigi ma mingil ajahetkel olin pettunud, et õppimise seisukohalt ei saanud ma siit eriti midagi juurde ning vahel tundus, et ma lihtsalt raiskan aega, siis ometigi kui ma poleks siia tulnud, poleks mul nüüd ägedaid lugusid peolaua ääres rääkida. Poleks neid pilte ja neid kogemusi. Poleks neid uusi tuttavaid. Poleks mälestusi. Kui ma seda kõike sellest küljest vaatan, siis võin küll öelda, et see Erasmus kogemus oli kõike seda väärt. Natukene karm, kuid ma ei kahetse midagi.

Mis siis edasi?
Koju. Mis muud. Mul on juba järgmine nädal paksult täiskirjutatud. Tuleb üks ELA eksam ära teha, koolis veidi asjalik olla ja nädalavahetusel üks pisike seiklus ette võtta. Mis pärast seda edasi saab... noh see läheb täiesti sinna "kuidas Jumal juhatab" kategooriasse :D. Nagu ma kunagi ütlesin, pole minu lõpetamine suvel päris kindel. Oeh. Kandideerisin ühele praktikakohale ning selle saamisel peaksin kohe jälle 6 kuud kodust eemal. Tegin seda vaid selleks, et ma seda hiljem ei kahetseks. Kui nüüd aga päris-päris aus olla, siis see on vist esimene kord kui ma loodan, et ma ebaõnnestuks... Aga kuna positiivse noodiga on alati parem lõpetada siis vähemalt minu magistriõppe otsingud lähevad täitsa hästi- täitsa lõpp millised programmid on olema. Mine vaid sinna riiki ja tee neile vajalik uurimustöö :) ja ongi valmis.

Ametlikult annan teada, et Belgia on lammutatud. Ma tulen koju.
Dain

19. nädal - eksam ja naistegäng

Tadaaa,

eelviimane pühapäevane blogipostitus läheb teele.Nädala ja kahe päeva pärast saan jälle Eesti keele keskkonnas olla ja koduseid toite süüa ja oma kalleid inimesi näha.

Sellel nädalal oli ikka veel põhirõhk eksamitel. Kolmapäeval sai lõpuks ära tehtud investeerimisportfelli oma. Millegipärast oli tol päeval mul ikka kohutav ebaõnn. Mind ei olnud eksamitegijate nimekirjas, arvuti ei tahtnud mind sisse logida, eksamifail ei avanenud, paar küsimust oli sellist, mida ma lootsin, et ei küsita, ning kõige lõpuks ei tahtnud süsteem mu valmis eksamitööd vastu võtta. Ilmselgelt polnud mul head kõhutunnet kui ma lõpuks sealt klassist välja sain. Ahjaa, nad (ja mina kaasa arvatud) unustasid kogu selle süsteemi-mittetöötamise saginas minu käest allkirja küsida ehk ma ei tea, kas lõpuks mu tulemust saab kirja panna. OEH.

Reedel sain naistega lõunat süüa- kogu see arutelu meesnäitlejate musklitest, karvkattest ja igaühe unistuste abikaasadest kulus tõesti pärast toda fiaskot ära.

Mediteerin feminiinses auras

Tegelikult väga äge grupp. Nüüd on mul tuvusi Ameerikas, Hiinas, Ungaris, Saksamaal, Austraalias, Hollandis ja loomulikult Belgias. Kõik kutsusid hea meelega külla ka. Lõhnab nagu ümbermaailmareisi moodi :)

Tegelikult on üllatav, kui palju ma ühe vana ettekäände taha pugesin: "Tahan puhata". Kahesõnaline lause, kuid tegelikult kätkeb endas ülimalt suurt hulka edasilükkamist ja laiskust. Iga kord kui mingi suurem projekt ette tuli, viskasin selle ettekäände lauale ja võisin ilma süümepiinadeta muude ebavajalike asjadega tegelda. Paar nädalat tagasi otsustasin inimeksperimendi korras selle väite risti vastupidiseks pöörata: "Kui palju ma pean töötama, et ma tõesti väsinud oleksin?". Noor süda, peab vastu küll, lisaks hakkab minu ajutine laiskus mulle närvidele käima. Tulemus?- umbes 14 tundi tööd, siis ütleb aju üles. Njaa... mida kõike ei anna 14 tunniga ära teha. Nüüd peaks õppetund käes olema, vaja vaid see harjumuseks muuta (28-60 päeva, mul jääb kuskil 42 päva kanti).

Rohkem ei olegi praegu öelda. Tõmban püksirihma koomale ja teen selle asja ära. Praktilisest küljest vaadates on see alles soojendus võrreldes sellega, mis mind Eestis ees ootab :).

PS. Pariisis juhtunut arvestades on Belgia rahulik. Teateid politsei haarangutest tuleb ikka siit-sealt, kuid Mechelenis on rahulik. Erilisi turvameetmeid pole vähemalt näha olnud. Ainuke muutus on võib-olla inimesed see, et Belglased on süngemad kui muidu kombeks.

Dain

18. nädal - kaks eksamit ja äädikakärbsed

Hei,

see nädal läks päris kiiresti. Esimesed eksamid on tehtud, lõputööga võib järgmisel nädalal algust teha ning trennirütm on päris mõnus sees. Aga nüüd kõigest järgemööda.

Nagu juba ütlesin, sain selle nädala kolmapäeval kaks eksamit tehtud: flaami keel ja kultuuridevaheline suhtlus (KS). Flaami keel ei olnud niivõrd raske kui ma kartsin, tundus, et õppejõud halastas mulle. Purssisin mitu dialoogi kuidagi välja, kuid kui ta hakkas küsimusi küsima jäin ikka natuke jänni. Millegipärast otsustas mu aju just siis oma prantsusekeele kogemused kuskilt välja kraapida ning hakkas kõike muud peale flaami keele meelde tuletama. No jah. Lisaks, kuna tegemist oli suulise eksamiga, siis laulmise eest sai lisapunkte ja loomulikult kasutasin selle võimaluse ära. Nii ma seal siis laulsin ja mängsin kitarri (lubati veel paar punkti selle eest) kahe õppejõuga. Väga huvitav. Üks hea lugu jälle, mida peolauas rääkida.

KS ei olnud ka midagi rasket. Üks situatsioonianalüüs ja üks küsimus. Läksin, vuristasin oma teadmised ette, õppejõul polnud mingeid küsimusi, vaatas minu semestri jooksu koostatud kodutööde portfelli üle, noogutas ja oligi tehtud. Üks põhjustest, miks mulle suulised eksamid meeldivad- kohe saab tagaside oma soorituse kohta ja võimaldab oma arvamusi loogiliselt väljendada ehk see on väljakutse kui selline. Natuke naljakas asi oli ka. Nimelt olid mul kodutööd kokkupakitud .rar faili ja mul on varem kogemusi, et inimesed pole sellest või .7z faililaiendist midagi kuulnud ning ei oska seda lahti teha. Nagu alati on mul plaan B, C ja võib-olla D :). Just selline olukord eksamil tekkiski, kuid tõmbasin oma kurikuusal mälupulga välja ja sain oma portfelli kohe ette näidata. Vahel, tuleb välja, on kogu sellest minu planeerimisest ja arvestamisest kasu ka :P.

Kaks korda ujumas, kolm korda jooksmas, millest üks kord oli täielikus paduvihmas (nii äge, jaanuarikuus :D, riided kuivasid kaks päeva), ja kaks korda kodus keharaskusega trenni. Proovisin huvi pärast kaloreid ka jälgida, kuid ilma toidukaaluta ei ole see väga täpne ning ma pole eriline päevikupidaja (räägib tudeng, kes on peaaegu viis kuud blogi pidanud). Tippvorm tasakesi tuleb. Tahaks eestikate jaoks vormis olla ja see aasta aktiivselt kaasa teha. Nagu ma kunagi ütlesin- ma hindan moodsat viievõistlust nüüd palju rohkem kui ma sellega hulk aega pole tegeleda saanud.

See nädal sain oma äädikakärbeste probleemist viimaks lahti. Üks tüdruk sõitis paariks nädalaks tagasi kodumaale ja palus mul tema suitsuvorsti ja toalille valvata. Üritas ka tohutu suurt brokolit pakkuda, kuid minu suhted aedviljadega ei ole ikka paremaks läinud, nii et pidin keelduma. Igatahes sealt samast brokolist tuli välja vaid paar äädikakärbest, kuid sellest täitsa piisas. Ma ei taha teada, mida nad minu nõudekapis õhtuti tegid, kuid paari päevaga oli mul terve pilv neid lendavaid mutukaid. Mis seal ikka, natuke Google abi ja ehitasin äädikärbeste jaoks lõksu konservikarbist kilekotist ja patsikummist, söödaks mädanev tomatilõik. Rõve aga toimis. Ptüi-ptüi rohkem pole neid ringi lendamas näinud

Esimene ja vist ka ainuke kogemus raadiostuudioga. Lõbus oli sellegipoolest.

Järgmisel nädalal on üks eksam. Hakkan siin asju ka kokku tõmbama- viimased peod, viimased asjad vaja tagastada. Peaksin logistika eksami jaoks, mis mind esimese, ei, kolmanda asjana Eestis ootab, tasakesi valmistuma. Huh. Selle aine raamat on paks ja loomulikult on seda saada vaid Eestis... Lisaks ma mõtlesin, et viimased paar päeva üritaks veel natuke siin lammutada: plane-spotting, muuseumid ja Ostend ja meres ujumine on veel tegemata ;).

PS. Mul väga meeldib, et ma olen sellest valmissaginast eemal. Kuidagi... kena on.

Ärge tuisus ära kaduge,
Dain

17. nädal - uus aasta ja 23 päeva

Hei,

jäin seekord omadega natuke hilja peale. Päris korralik unekas tuli pärast jooksu ning pärast traditsioonilist Skypetamist ei tõusnud ükski näpuots enam klaviatuurile.

Selle nädala põhisündmus oli loomulikult uue aasta vastuvõtmine. Üks Erasmuslane organiseeris kokkusaamise ja kuna seltsis on ikka segasem, siis ma panin ka oma jalad sinna teele. Meid oli päris väike kamp - 5 tüdrukut Ungarist ja mina koos 3 teise poisiga. Kui sinna ühiselamusse jõudsin kella üheksa ajal siis oli soojendamine juba täies hoos- ega ma päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kampuses minema pidin, kuid kui läksin huilgamise ja naeru järgi leidsin lõpuks üles ka :). Üritasime ühte mängu mängida, kuid kuna kõik peale kolme inimese tahtsid iga 15 minuti tagant suitsetamas käia, vahel tuli tüdrukutel selfie-hoog peale ja vahel läks ungarikeelseks aegademeenutuseks siis ega sellest midagi välja ei tulnud. Vähemalt lõbus oli.

Jõudsime oma seltskonnaga õigeks ajaks peaväljakule ja kus oli alles Belglastel alles ilutulestik. Vähemalt 10 minutit igasugu värve, pauku ja keerulist ilutulestikku. Isegi lava koos bändi ja DJga oli üles pandud ning loomulikult oli väljak puupüsti inimesi täis. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, miks nad ilutulestikku maast lasid kui hea suur torn kohe võtta on. No jah, võib-olla pole kõige viisakam ilutulestikku kiriku tornist lasta, kuid see oleks praktilisem. Pärast seda lasime enne rahvasumma liikumahakkamist väljakult jalga, läksime ühte kohalikku baari ja ma tantsisin kuni kella 4ni hommikul. Seltskond oli selleks ajaks suhteliselt väsinud ja inimesed hakkasid ära vajuma nii et järgisin vana õpetussõna, mida mu tädimees kunagi ütles: "Kui tahad, et peost hea mulje jääks, tuleb õigel ajal ära minna".

Uusaastalubadusi minult ei tule, kuna ma ausalt öelda ei usu väga nendesse. Selleks, et ennast muuta pole vaja müstilist number ühte kalendris. Lihtsalt tuleb peale hakata. Hea planeerimine on 1/3 võitu, sellepärast soovitasin seda töövihikut ka eelmine kord: http://www.yearcompass.com/#download. Kena, lihtne ja loogiline süsteem tagasidestamiseks ja lammutamiseks. Kui panna siia otsa veel X-faktori ja Pomodoro meetod siis uuel aastal ei tohiks küll mingit muret distsipliiniga olla.

Muud juttu mul polnudki. 6-7 eksamit on vaja ära teha, siis kõigest (!) 23 päeva pärast koju tulla ja hakata lõputööd kirjutama. Pärast seda kool lõpetada, minna reisima, asuda tööle ja astuda magistriõppesse - lihtne :D. Tuleb huvitav aasta.

Olge tublid,
Dain

16. nädal - lumi ja aastalõpp

No nii,

2014. aasta viimane blogipostitus tuleb netiavatustesse teele panna.

Huvitav on see, et see on esimene postitus millega on mul päris tõsised raskused. Tavaliselt võtan kuskilt jutujärje üles ja mull muudki jookseb nagu seminaridel öeldakse. Praegu olen mitu paragrahvi kirjutanud ja jälle maha kustutanud. Ma arvan, et asi on selles, et see aasta on olnud kohutavalt tegus ning nii häid kui ka halbu juhtumisi on niivõrd palju olnud, et ma ei tea, kust pihta hakata, ning kui ma pihta hakkan, kas ma ka pidama saan :).

Ma arvan, et siinkohal on lihtsam loetleda ports asju- parem ülevaade, kergem lugeda ja praktilisem:

• 47 EAPd ja 15 eksamit - mitte kunagi enam, kuid tänu sellele on minu Erasmus-põli kergem
• Hästi palju Lennuakadeemia esindamist igasugustes nõukogudes, volikogudes, üldkogudes, koosolekutel, valimiskomisjonis ja messidel - just viimane tõukas mind müügi ja turunduse poole
• Õppisin meie Akadeemia pidudega seoses GIMPi  ja DJ värginduse ära (enam-vähem). Viimasega tahaks isegi rohkem tegeleda.
• Kõige kohtuvam ja kõige parem maikuu üldse. Lihtsalt nii mitu asja jooksid eelmise aasta detsembrist alates nii metsa kui metsa andis. Samas jälle aga leidsin ühe kohutavalt lokkis lihvimata teemanti.
• AS Panaviatic - väga tõsine praktika, mille tulemusena väljusin augustis kontorist lumivalge, kuid paksult lennundusseadusi ja -regulatsioone täistuubituna. Kindlasti loodan ka tulevikus koostööle *hint *hint lõputöö? *hint.
• Belgia Erasmus- see siin on kujunenud natuke teistsugusemaks kui ma arvasin, kuid arvestades kõiki neid jõupingutusi, mis tuli teha, et siia jõuda, ja kõiki neid uusi kogemusi, siis võin juba praegu rahuliku südamega öelda, et see oli täpselt see, mida ma otsisin.
• 8 kuud koduta- tegelikult pole kunagi varem nii hulk aega kodust eemal olnud. Nagu mul peres öeldakse: vaid lohk padja sees. Suvisest praktikast kuni praeguseni sain vist maksimaalselt nädala kodus olla. Sõltuvalt lõputööst võib see isegi veelgi pikeneda, kuid loodaks asju niimoodi sättida, et ma enamiku ajast ikka Tartus olen.
• Kohutavalt suur lugemus- see aasta olen ikka päris palju lugenud. Enamasti on see niimoodi välja näinud: 1) satun millegi huvitava peale Internetis 2)mõtlen, kuidas seda ise ka teha 3) hakkan uurima, kuidas teised seda on teinud- loen teadusartikleid, uurimusi, raamatuid 4) mässan sellega kuni esialgse probleemi lahendatud saan 5)loen võib-olla veel/katsetan oma teadmistega. E-raamatuid on vähemalt mingi 20 ringis loetud, tavalisi natuke vähem.
• Ühtlane jõusaaliplaan- sai kolm kuud päris korralikult jõutrenni tehtud. Praeguseks on Belgia vahvlid kerget mõju avaldanud, kuid see, et suutsin päris raskest plaanist kinni pidada ning tulemusi näha (enda kehakaal rinnalt, 100 kõhulihast ja kätekõverdust, 2min planku jne) on saavutus omaette.
• Väga palju asju sai esimest korda proovitud/õpitud- mojito, salsa, hip-hop tants, parkuur, kõnede pidamine, impulsiivsus, Assembly, psühholoogia, manga kunst jpm. Neid asju on palju rohkem, kuid kõik ei tule meelde praegu - emotsioone on lihtsam meenutada kui asju.
• Tutvuringkond - ma juba mainisin seda, kuid see väärib uuesti kordamist. Ma ei oleks elus sees nii paljude lahedate inimestega tutvunud kui ma oleksin kodus istunud. "Kui on võimalus minna, teha, olla, siis mine tee, tee ja ole. Alati juhtub midagi huvitavat." 

Aitab kah, ma arvan. Palju sa ikka viitsid teise inimese aastast lugeda :). Oma kallile C6 grupile ütlen seda, et me võiks vähemalt ühe korraliku koosistumise teha enne kui me maailma eri kantidesse laiali lähme. Niikunii oleme viimase aastaga natuke lahku triivinud. Te olete ühed kõige hullumad, lõbusamad ja ägedamad lennundusspetisialistid, kellega ma olen koos istunud - kui laiali minna, siis vähemalt pauguga.

Selline oligi minu aasta. Ainuke konks järgmise aastaga on see, et kui ma tavaliselt tean täpselt, mis ma samal ajal aasta pärast teen, siis ausalt öelda pole mul praegu õrna aimugi. Valikuid on nii palju lauale kogunenud ja mu elu on  nii totaalselt erineva suuna võtnud kui ma esialgu plaanisin (heh, oh seda naiivsust), et eks ma lähen edasi kõhutunde pealt. No pressure :D. Vähemalt on mul nüüd teemant otsingutel oma valgusega abiks. Jätan viimased kaks head kildu ka siia:

 

Hea video, mille mõttega aastat lõpetada.

 http://www.yearcompass.com/ 

 - uue aasta planeerimiseks natuke parem meetod kui lihtne lubadus

PS. Lumelaadset asja sadas siin eile. Hinda lume kvaliteeti allapoole lumeinglit ja ülespoole lumepallist.

Edukat uut aastat, ükskõik kus te ka praegu ei oleks,
Dain

15. nädal - streik ja jõulud

Hei,

lõpuks ometi on loengud lõpusirgele jõudnud. Käes on eksamisessioon ning pärast seda kojuminek. Hirmsasti tahaks traditsiooniliselt lumeingleid Akadeemia ees teha. Siin on praegu mingisugune inglise ilm- kogu aeg paduvihmahood ja 11 kraadi sooja.

Nädala esimene pool oli kiirenevalt järjest tegusam. Esmaspäeval tegin flaami keele kirjaliku eksami. Väga hull polnud- sain enamik lauseid tõlgitud nii inglise kui ka vastupidi flaami keelde. Kui midagi ei teadnud, kirjutasin prantsuse keeles. Poliitliselt korrektne ;). Samal päeval andsin üle ka oma 1500 sõnalise essee islamofoobiast meedias. Päris keeruline oli ausalt öelda- ma ei ole islamiusulistega väga kokku puutunud ning Eesti ühiskonnas pole see aruteluks tõusnud. Üritasin iga nurga alt analüüsida tuues näiteid nii koraanist, ajaleheartiklitest kui ka uurimustest. Keeruline oli sellepärast, et pidin kujundama enda arvamuse millestki, milles noh... mul polnud erilist arvamust- ma ei erista inimesi ei nahavärvi ega usu alusel. Ma olen rohkem kohutavalt uudishimulik ning tahan teise inimese kultuurist võimalikult palju teada saada. Just eelmisel nädalal arutlesingi ühe Türgi tüdrukuga abielu ja perekonna teemadel- milline on tema arvates õige peremudel, kuidas abiellumine peaks välja nägema, kuidas tema iseloomustab Euroopat ja kuidas tema hollandlasest poisssõber türgi traditsioonidesse suhtub. Väga põnev jutuajamine. Siiski, lõpus otsustasime naerdes, et nõustume sellega, et me ei nõustu.

Vehkelmises oli viimane ametlik trenn ning ma sain täisvarustuse lõpuks selga! Täitsa uskumatu kui lõbus oli. Vehklesin ühe noorema kuti vastu- tal relv liikus täitsa hästi- ning ühe vanema briti vastu- ta sirutas ja sihtis relva otsaga väga täpselt. Lõppkokkuvõttes sain ikka naha märjaks ja käe kangeks :). Peatreener tuli trenni lõpus minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks äkki siit harrastajate juurest tippvehklejate juurde trenni tulla. Väga ahvatlev pakkumine, kuid kahjuks asub viimane koht Mechelenist väljas (nii 30 min. rongisõitu) ja oleks paras ettevõtmine sinna saada. Ei oska praegu küll öelda, mis ma teen. Eks pärast jõuluvaheaega näeb. Kahju, et mul vehklemisjalatseid siin kaasas pole- jooksujalatsid kipuvad natuke ära lagunema kui väga aktiivne olla :D.

Esmaspäeval, nagu Aktuaalsest Kaamerast nägite, oli Belgias üldstreik valitsuskärbete vastu. Kogu transpordisüsteem seisis- rongid, lennujaam, bussid. Isegi kiirteed blokkisid ametühingud ära.Koolid ei töötanud, mõned üksikud poed olid lahti, tänavad nägid päris hüljatud välja. Muidu poleks sellest midagi olnud, kuid kuna just sellel päeval pidi pere lennuk tagasi lendama pidime natuke vangerdusi tegema. Õnneks kontakteerusime mitu päeva varem Estonian Air'iga ning nad olid väga abivalmid ja saime lennukuupäeva ära muuta.

Teisipäevast reedeni oli täiesti hullumeelene koolitööde lõpusprint. Kõikidele rühmakaaslastele tulid ülesannete tähtajad järsku korraga meelde ning hakkasid paanikas igasuguseid asju korraldama ja tegema. Lõppkokkuvõttes sain inimeste käest materjalid kätte ja sai lõuks asjad kokku panna- oli kole peen nikerdamine ülesande täitmise ja inimegode vahel- aga "Tehtud!" nagu üks valimisloosung kunagi ütles. Tegime valmis kultuuridevahelise suhtlemises ühe raamatu ja filmi analüüsi selle aine vaatenurgast ja rahvusvahelises majanduses 50 leheküljelise turustusplaani kohaliku viski müügiks Saksamaale. Ma ei taha hulk aega mitte midagi viskist kuulda... samas kohutavalt mõnus oli neile ülesannetele punkt panna.

Laupäeva ja pühapäeva lõbutsesin väljateenitult täitsa enda moodi: lugesin päev otsa USB standarditest, mikrokontrolleritest ja Assembly programmeerimisest. Niimoodi valmistatakse nohikut :D. Vann, hõõgvein, must leib suitsujuustu ja -vorstiga ka juurde ja nii need jõulud minu jaoks algasidki.

Tuleb välja, et vähemalt minu viimase nädala soov on täide läinud: ilmateate järgi peaks Eestis ikka valged jõulud tulema. Hoidke natuke minu jaoks ka jaanuari lõpus

Tuleb välja, et selle triumfikaare taga oli lennundusmuuseum.

Lõõgastushetk perekonnaga

Dain

14. nädal - lennundusmuuseum ja Tartu vaim

Tere jälle.

Eksamid ja talv hiilib ka siin vaiksel lähemale. Väljas on juba päris jahe ja kui Brittidelt vihma ja tuult tuleb on kõik kokku täitsa krõbe. Esimesed eksamid hakkavad juba järgmisel nädalal: flaami keel kohe homme hommikul (suuline), kultuuridevahelisesuhtluse grupitöö kaitsmine neljapäeval ja rahvusvahelise turunduse viski turustusplaani esitamine reedel. Kuskile sinna vahele pean kaks teist grupitöö kogunemist ära mahutama.

Esmaspäeval oli teine vehklemistrenn. Nüüd sai jälle täiega pandud. Tegime sellist harjutust, kus üks ründab hoides relva ees ja tehes sammu, teine peab võtma kaitse ja kiirelt uuesti sammuga ründama. Esimene astub kaitsega sammu tagasi ja kõik kordub. Eesmärk on teha nn. kaitse-vastus, tunnetada vastase distantsi ja teha torge. Aeglaselt on kõik kena, kuid kui kiirelt seda teha näeb see päris hull kolkimine välja. Lõbus :D. Viimaseks trenniks lubati mulle täisvarustus hankida- siis võiks juba väikese võistluse teha. Saab võrrelda vene-eesti vehklemisstiili belgia omaga.

Teisipäeval sain ühe oma grupitöö jooksma lõpuks. Tuli välja, et kogu uhke organisatsiooni- ja inimresursiteooria taga olin ma ära unustanud põhilise komponendi- kommunikatsiooni. Täpsemalt olin oma rühmakaaslastega suhtlemiseks valinud vale meetod- kui minu arust said kõik asjad tehtud ja räägitud Internetis, siis nad töötasid kõige paremini silmast-silma suheldes. Selle tõttu mõistsime üksteist erinevalt, tekkisid arusaamatused ja nii need asjad allamäge läksid. Kui uued suhtluskanalid valisime ja avatult probleemidest rääksime saime töö jälle käima. Ausus ja otsene suhtlus - kaks väärtust, mida ma kõrgelt hinda, ja ometigi libastusin. Hea kogemus sellegipoolest.

Sellel samal päeval oli mul ka ettekanne Eesti finantssüsteemist. Andsin lühikese ülevaate pangandus- ja aktsiaturust ning lõpetasin põhjuste loeteluga, miks peaks Eestisse investeerima. Ausalt öelda tundub Eesti siit väljastpoolt vaadates väga ahvatlev- odav tööjõukulu (866€ keskmine palk - 1946€ Belgias [neto]), e-riik, e-kodakondus. Küsisin ka nende käest kui lihtne on Belgias firmat teha ning kui ütlesin, et Eestis on kiirusrekord ~5minutit (EASi esindaja rääkis kunagi loengus) läksid kõigil silmad suureks ja loenguruumist kostus ohkeid. Uhke on olla eestlane.

Kolmapäeval sai minu eelmise nädala missiooni eduka lõpplahenduse. Nimelt otsustasin Belgia postisüsteemist läbi murda, et lõpuks ikka pakk Eesti poole läkitada. Postindus pole tavaliselt väga keeruline, kuid see teha flaamikeelseks on ikka hull küll. Tuli välja, et on erinevad tariifid kui kasutada karpe, suuri ümbrikke ja nn. turvalisi ümbrikke. Lõpphind sõltub veel ka asjukohast ja kaalust ning vastav pakend tuleb valida kas Belgia siseseks või rahvusvaheliseks saadetiseks.Huh. Mis seal ikka, võtsin postkontoris vist kokku kolm korda järjekorranumbrit, küsisin palju lolle küsimusi ja kuigi ma lõpuks 40 grammiga natuke puusse panin (oleksin võinud natuke šokolaadi vähemaks süüa, et odavam tuleks, kuid mul hakkas kahju), sai pakk saadetud ja kuus päeva hiljem see ka kohale jõudis. ;)

Neljapäevast teisipäevani näitan oma perele Belgiat. Oleme jõudnud külastada Brüsselit ja Genti- sellised tavalised turismikohad ja nautukese hulkunud pisikestes poodides. Pagana külm on ringi jalutada, kuid õnneks pole kohvikutest siin puudus. Külastasime ka lennundusmuuseumi! :D Minul loomulikult terve päev nägu kõrvuni. Väike angaar, kuid otsast-otsani õhusõidukeid täis. Nii äge. Pilte on ka, kuid kuna venna telefon juksib, siis läheb natuke aega, kui ma need üles jõuan panna. Pärast lennundusmuuseumi kohtasime ka oma teel hr. Ansipit, kellega rääksime loomulikult natukese lennukitest ja soovisime üksteisel jõudu. Eesti asi.

Angaaritäis lennukeid

Peale selle, et minu külmkapp nüüd sõna otseses mõttes upub verivorstidesse, MUSTA leiba ja hapukapsasse, ei juhtunud midagi muud väga huvitavat. Jõuludeks olen ma valmistunud. Või noh, arvestades seda toidukogust siis vähemalt aasta aega ei peaks ma enam poes käima. Aitäh.

Vooditäis Eestit.

PS. Tänu Eesti tahvlinätsule sain oma paberist lumehelbed üles panna. Iga advendi kohta üks. Tekitab natukesegi lume tunde.

Hoidke mütsidest kinni ja valgeid jõule,
Dain